Maanteede neljarealiseks ehitamiseks kuluva materjali hulk on kolossaalne. Ühe kilomeetri neljarajalise tee ehituseks kulub ca 100 000 kantmeetrit materjali – liiva, kruusa ja killustikku.

Peame küsima, kas loodusvarade nii suuremahuline kasutamine looduskeskkonna ja neis piirkondades elavate inimeste heaolu arvelt on ikka põhjendatud. Lahendus ei ole mitte üha uute liiva-, kruusa- või killustikukaevanduste rajamine, vaid meil tuleb inimeste liikuvuse parandamiseks panna paremini tööle ühistransport.

Tallinnas plaanime selleks pikkade sammudega edasi liikuda. Oleme otsustanud kolme trammiliini rajamise Liivalaia, Pärnu maantee ja Puhangu tänava suunal, kus analüüside põhjal vähendab kavandatav trammiliin oluliselt praegust liikluskoormust. Järgmiseks on vaja leida head lahendused selleks, et igapäevaselt lähipiirkondadest Tallinnasse peamiselt autoga tööle tulevad 30 000 inimest eelistaksid edaspidi ühistransporti.

Aegviidu näitel tundub, et selline süsteem võib toimida päris hästi. Tihe rongiliiklus motiveerib jätma auto rongijaama, et edasi pealinna sõita “porgandiga”. Vaja on luua sarnased kiired ühendused ka teiste lähipiirkonna keskustega ning tagada nende taskukohasus.

Lisaks sellele, et tee-ehitusele kuluv maavarade hulk on suur, on veel mitu täiendavat tingimust. Kaevandused peaksid asuma ehitusobjektile võimalikult lähedal ning kaevandatav materjal olema vajaliku kvaliteediga. Riigikontroll on selgelt öelnud, et kavandatavate tee-ehituse projektide jaoks olemasolevatest ehitusmaavarade karjääridest ei piisa.

Samal ajal on näiteks Harjumaal piir kaevandatavate maavarade osas keskkonnaminister Madis Kallase sõnul täis ning uute suurehitiste tarvis uusi kaevandusi enam avada ei saa. See on ka täiesti arusaadav, sest uued kaevandused tuleksid Harjumaa inimeste ja keskkonna arvelt, seda ka teistes Eesti piirkondades.

Kohaliku kogukonna reaktsioon uute kaevanduste rajamisele on valulik. Näiteks Haljala valda Paasi külla kavandatava lubjakarjääri võimalikud keskkonnamõjud on kohalike jaoks väga murettekitavad.

Kuigi korduvalt on meediast läbi käinud põhjendus, et laiemaid maanteid on Eestil tarvis ehitada tulenevalt Euroopa Liidu teedevõrgustiku määrusest, ei vasta see päris tõele. Kohustus on tõesti tagada teede ohutus ning läbilaskvus. Kuid võimalused ohutuse tagamiseks on oluliselt mitmekesisemad ja vähem ressursikulukad – olemasolevate sõiduradade omavaheline eraldamine, 2+1 maanteede ehitamine jne.

Ka läbilaskvus teedel ei pea Euroopa nõuetest tulenevalt suurenema, pigem on vaja selget plaani liikuvuse parandamiseks, seda nii Euroopa vaatest ja eelkõige meie enda inimeste heaolu suurendamiseks.

Eesmärk on ju tegelikult parandada inimeste võimalusi liikuda ohutult neile oluliste sihtpunktide vahel, et jõuda tööle, kooli, poodi, tegelema spordiga ja veetma vaba aega.

Liikuvuse parandamiseks ei ole teede laiendamine kõige tõhusam viis, vaid võti peitub ühistranspordi arendamises, mille veovõime on sõiduautost oluliselt suurem: bussil ligi kolm, trammil kümme ning rongil 40 korda. Seega peavad strateegilised valikud olema eelkõige suunatud sellele, et pikemaid liikumisi oleks võimalikult mugav teha ühistranspordiga ja et see oleks taskukohane.

Seega on õige suund liikuda edasi ühistranspordiühenduste parandamise suunas ning jätta maavarad maapõue.

Madle Lippus: vajame paremat ühistransporti, mitte laiemaid sõiduteid